Pöia ehitus
Inimese jalad on looduses harukordsed. Oleme küll ahvidest arenenud, aga meid eristab ahvidest muuhulgas just võime kahel jala pikki vahemaid läbida. Ahvid on küll samuti võimelised veidi kahel jalal käima, aga nad ei tee seda kuigi meelsasti, laskudes esimesel võimalusel tagasi neljale. Osa antropolooge väidavad, et tänu pikkade vahemaade läbimise võimele ongi inimesed üle elanud suured kliimamuutused, kuna on suutnud rännates leida paremaid olusid ning toitu. Pöiad on selle käigus omandanud väga keerulised ja hästi kohanevad toimimismehhanismid. Tänapäeva tsiviliseeritud maades aga on inimese loodusest eemaldumine nende mehhanismide arengu tihti seisma jätnud. Pikki vahemaid läbitakse juba aastasadu pigem liikumisvahenditega, ning need vahemaad, kus me jala ei liigu on kahjuks järjest lühenemas. Siit algavadki inimeste hädad, seda eriti seoses pöidadega. Neid lihtsalt ei kasutata piisavalt, selle tagajärjel tekkivad muutused, mis hakkavad segama nendel hetkedel kui joosta siiski vaja oleks. Samuti peab jalatseid valides silmas pidama, et need mehhanismid ei saaks rikutud.
Tihti tuleb jalatsi valikul silmas pidada just liikumise eesmärki. See võib olla näiteks erineva tasemega treening, aga samas võib esmavajadus olla vigastuste vältimine või hoopiski liikuma pääsemine üldse. Lühidalt — iga inimese jalad on väga erinevad, eriti selles osas kuidas nad on valmis suurema või väiksema intensiivsusega liikumiseks. Jalgade, eriti pöiaosa hetke arengust sõltub nii liikumise turvalisus, kui vigastustest hoidumine. Seejuures peab jooksujalanõu väga täpselt jalaga koostööd tegema, et mitte vigastusi tekitada või süvendada. Samas peab jalats laskma jalal normaalselt liikuda ning areneda. Kui arengut ei toimu, või pigem toimub taandareng, saame me täisväätusliku liikumisega hakkama järjest viletsamini. Eriti tuleb sellele tähelepanu pöörata laste puhul, kus arvestada tuleb sellega, et laste puhul jalad alles arenevad ning seda loodsulikku protsessi ei tohi liigse vahelesegamisega rikkuda. Ei maksa juba noorena unustada, et heas korras liikumisaparaati kasutaksime me hea meelega kõrge vanuseni, seega peame selle eest hoolt kandma.
Räägime aga nüüd väljakujunenud jalgadest. Suurimaks erinevuseks inimese ning ahvi jalgade võrdluses on niisiis see, et inimene saab kõndida, seejuures palju pikemate sammudega kuna jalad on pikemad (ahvidel jälle käed pikemad ning palju parema liikuvusega). Siinjuures on oluline see, et seejuures toimivad inimpöidades looduslikud vedrud — pöiavõlvid — amortiseerides erinevatel pinnastel erinevad põrutused. Ahvide jalad on aga ilma võlvideta — võiks siis rahvapäraselt väita et “ahvidel on täielikud lampjalad”. Inimeste puhul on erinevused pöiavõlvides ka väga suured. Sisuliselt oleme kõik erinevate jalgadega, omades erinevaid eeldusi nii kõndimiseks kui jooksmiseks. Pöiavõlvide toimimist mõjutab esmajärjekorras see, et kõik luud ning kõõlused on teineteise suhtes korrektses asendis. Sellest kõrvalekaldumine on tihti valulike tagajärgedega ning tihtipeale ongi saabunud vigastus. Kindlasti mõjutab meie jalgade toimimist kehakaal ning liikumise viis. Mida suurem on kehakaal ning väiksem jalgade treenitus (ehk valmisolek liikumiseks), seda ettevaatlikum tuleb olla, sest tõnäolisem on intensiivse liikumise tagajärjel saabuv ülekoormus. Ülekoormus aga on konkurentsitult suurim liikumisaparaadi vigastuse tekitaja. Liikumise viisist sõltub samuti ülekoormuse tekkimine. Tihti õnnestub hea tunnetusega liikujal vältida vigastusi isegi suure kehakaalu tõusu puhul. Seetõttu soovitatakse näiteks alustavale tervisekõndijale võtta appi ka kõndimiskepid — nii õnnestub jagada koormust ning vältida ootamatuid liigutusi. Väga oluline on siin taas ka jalatsite valik — hea aluspinna tunnetamine on võti liikumise reguleerimisel. Mida paksema tallaga (kohmakamad) või ebastabiilsemad on jalatsid, seda suurem on nende kasutamisel oht. Eriti hulluks muutub olukord jalanõude mõttetult kunstlike “vedrustustega” varustamisel — siis ei saa teie liikumisaparaat läbi jalataldade enam objektiivset informatsiooni ei aluspinnase ega teie kehaasendi kohta. See aga on vigastustest hoidumisel taas üks võtmeid.
KÕRGE PÖIAVÕLVIGA JALG
Jala tunnused: kõrge pöiavõlviga jalg jätab jälje, millel kanna ja päka vahel on väga kitsas ühendus, või puudub see hoopis.
Kõrge pöiavõlviga jalga seostatakse üldjuhul alapronatsiooniga ehk supinatsiooniga, aga mitte alati — piisavalt leidub inimesi kes ei mahu tavalistesse normidesse. Selline pöid ei ole piisavalt elastne, ehk ta ei suuda mehhaaniliselt põrutusi efektiivselt leevendada.
Parimad treeningjalatsid: väga hea põrutusleevendusega ja piisavalt painduvad, soodustamaks jala liikuvust. Hoiduma peaks väga jäikadest ning fikseeritud jalaasendiga jalatsitest, mis pärsivad jala liikuvust.
NORMAALSE PÖIAVÕLVIGA JALG
Jala tunnused: pöiavõlv on normaalse kõrgusega, mis jätab kekel kaarekujulise kõverusega jälje, kus kanna ja päkaosa on omavahel ühendatud.
Normaalse jala ja seejuures normaalse kaaluga jooksja biomehhaanika ei vaja tugevalt jalaasendit fikseerivat jalatsit.
Parimad treeningjalatsid: jalatsid mis lasevad jalal vabalt liikuda, on mõõdukalt pehmendatud ning seetõttu kergemad ning õhemad, võimaldades paremat teetunnetust.
MADALA PÖIAVÕLVIGA JALG
Jala tunnused: madal pöiavõlv jätab maha peaaegu täisjälje, mis on kogu jalatalla kujuline.
Kirjeldus: selline jalajälg viitab enamasti ka ülepronatsioonile (kuid mitte alati), ning see tähendab, et jalg käitub koormuse all liialt elastselt, tekitades liiga suuri pingeid liigestes. Ajapikku võib see põhjustada mitmesuguseid süvenevaid kahjustusi.
Parimad treeningjalatsid: toestatud jai stabiilsed, erilise ehitusega vahetallaga jalatsid mis pidurdavad ülemääraseid nurki pöia aluspinnaga kontaktisoleku ajal. Tuleb hoiduda liiga pehmetest jalatsitest, millel puudub stabiilsus ning jalaasendi piisav fikseeritus.